REFERAAT
Õpetaja:
Koostamine:
Anton
Vedešin
10 “A” klass
Tallinn
2000
BIOGRAAFIA
Ta on pärit Läänemaalt, Paadremaa
Rüüsmaalt, kus sündis 1922. aasta augustikuu 24. päeval.
Rüüsmaa oli vana talu, mida tema isa poolt
vanaema vanemad (Müllerid) asusid pidama ja päriseks ostma juba
eelmise sajandi lõpul. Esimesed mälestused ongi tal
sünnikodust: vana õlgkatu elumaja ja samasugune ait ning karjalaut,
kambri otsas suur aed õuna-, ploomi- ja kreegipuudega, kopliväravas
põline kask linnupesadega. Koppel ja karjaaed olid hobuste, lehmade ja
lammaste päralt, toa taga rohetas mudane tiik, mis kevaditi kubises
konnadest, suvel püherdasid seal sead. Tagaõuest voolas läbi
kiire oja, tegi poliste sangleppade all lookeid. Suurvee ajal uputas, suvel
aga oli vett nii vähe, et kalad - lutsud ja haugid - jäid kuivale.
Karjamaa oli kõrge poliste mändide alune, kust korjati korvi- ja
tünnitäite viisi marju ning seeni. Heinal käidi soos, sumbati
poolest säärest saadik vees. Talveõhtutel nokitsesid mehed
püsside kallal, rohitsesid neid ja valasid kuule ning haavleid, et
jänese- või rebasejahile minna. Ahjupragudes laulsid kilgid.
Esimesest suurest sojast oli tema isa Vladimir koju tulnud
invaliidina. Ta abiellus naabervallast pärit taluteenija Miina Adleriga.
See abielu ei kestnud kaua. Pärast tema venna Antoni sündi 1925.
aasta algul Harri ema haigestus ja suri Tallinna haiglas. Jäi ta vennaga
vanaema Vana-Miina hoole alla. Sellega Rüüsmaa õnnetused ei
lõppenud: vanaisa Kaarli külmetas lubjaahju ehitusel ja
kopsuhaigus viis ta enneaegselt hauda, järgnes vanaema pikaajaline haigus.
Töökätest tuli puudus, võlad ähvardasid talu.
Kõik kokku viis selleni, et Rüüsmaa anti Harri isa õe,
s.o. tema tädi Anastasia ja tädimehe Jaak Saali pere pidada ning
Harri pere asusid Tallinna. 1915. aastani olid tema vanavanemad linnas elanudki,
siis aga Rüüsmaale kutsutud, sest talu oli peremehe, vanaema venna
surma järel tühjaks jäänud.
1929. aasta oli linna ümberasumiseks
ebasoodus - kriisi ja tööpuuduse aeg. Siitpeale lõppes tema
muretu väikelapsepoli: mäletas, et ta ei kohanenud kitsa
linnakorteriga, tundsis puudust Rüüsmaa õuest, jõest
ja loomadest. Muule lisaks oli ta esimese linna-aasta järjest haige.
Tekkis mingi umbusk linna suhtes, millest ta polegi päriselt vabanenud.
1930. aasta sügisel viis vanaema tema Tallinna
Veerenni tänava (V) algkooli esimesse klassi. Tähed olid tal juba
maal gooti tähestikuga aabitsast selgeks õpitud, kuid koolis tuli
need uue õpiku järgi ümber õppida. Kevadeks sai ta
siiski lugemise kätte.
1931. aasta suvel abiellus Harri isa teist
korda. Kasuema Anette Habo toi perekonda kaks tütart oma esimesest
abielust. Kuigi isa oli kõike kõige paremini mõelnud,
läks suure pere ülalpidamine juhusliku tööga raskeks.
Harri koos vennaga jäi vanaema kasvatada. Vanema töötas maja- ja
kooliteenijana, vahepeal elas kõdus Rüüsmaal. Sai ta koolis
käia Tallinnas, Paadremaal, Taeblas ja Keilas. Õppimine oli
aastatega järjest edukamalt ja tunnistused paremaks läinud. Koolis
olid siis moes testid. Õpilasele anti trükitud küsimustelelt,
milles tuli täita lüngad või teha arvutused. Hinde
määras punktide arv. Nad õppisid kõik
püüdlikult ja õhinaga, testide kirjutamisel iga punkti pärast
pingutades ja omavahel võisteldes. 1936. a. kevadel Harri lõpetas
Paadremaa Algkooli.
Tuli juttu sellest, mis temast pidi edasi saama - kas
jääb maale sulaseks või läheb linna mõnd ametit
õppima. Tal oli kindel soov edasi kooli pääseda. Ta tahtis
õpetajaks hakata. Kirjutas sellest algkooli lõpukirjandiski
andiski. Seminari peeti siiski liiga kalliks ja Keilas elanud vanatädi
soovitusel sooritas sisseastumiseksamid Tallinna Poeglaste
Kaubandus-Ärindus-Keskkooli Sakala tänavas. Seal oli koos kolm kooli:
kaubanduskool, kommertsgümnaasium ja progümnaasium; direktor ning
õpetajad olid ühised.
Esialgu ei läinud tal keskkoolis
kuigi hästi. Kõige suuremat vaeva nägis
võõrkeelega, mida maa-algkoolides üksvahe üldse ei
õpetatud, linnakoolides aga küll. Oli ta saksa keeles kaasõpilastest
maha jäänud ja vaatamata armutule tuupimisele ikka teistest
nõrgem. Alles teisest klassist alates jõudis pikkamööda
järele, kui saksa keelt hakkas andma õpetaja L. Kivimägi,
täpne ja nõudlik nii enese kui ka õpilaste suhtes. Üldiselt
talle koolis meeldis. Õpetati elavalt ja huvitavalt. Tundides vesteldi
poliitikast ja reisimuljeist teistesse maadesse, Fašismi olemusest
Itaalias ja Saksamaal andis jahmatamapaneva kirjelduse ajalooõpetaja ja
hilisem direktor U. Kessler. Oldi nõudlikud, tundides valitses hea
distsipliin, klassikursuse kordamise võimalust ei antud. Rõhku
pandi iseseisva töö harjumuste kujunemisele, said nad palju
praktilisi oskusi, nagu kirjavahetus, dokumentide vormistamine, masinakiri,
tugeva aluse saksa keeles; toimetasime ja trükkisime oma ajakirja
"Poiste Hääl". Kooli mainet õpilaste silmis
tõstis tublisti seegi, et paljud nende õpetajad olid ise
käsutatavate õpikute autorid: eesti keel - K. Mihkla, keemia -
direktor O.J. Kiisel, raamatupidamine - J. Tammo, matemaatika - R. Meresmaa,
saksa keel -H. Pezold, füüsika - R. Kuna, vene keel - Aleksejev,
joonistamine E. Kana.
Kaubanduskooli aastad olid sisukad ja läksid kiiresti.
Suved veetis Paadremaal sünnikodus. Rüüsmaa läks
ülesmäge: raadati võsa- ja lepikualusest uut poldu, vanad
puhastati kividest, muretseti masinaid, talus peeti head piimakarja.
Mõistagi polnud see tulnud iseenesest, vaid suure tööga.
Tööd nõuti lasteltki, rääkimata suurest linnakooli
poisist. Ometi polnud see vastumeelt ega raske. Ootas ta alati aega, millal
linnast maale pääses. Rüüsmaal sai ta selgeks mitmesugused
maatööd. Talumehe hoolsus põlluharimisel, maa ja metsa
hoidmine, range kokkuhoid ja leiva kallikspidamine on sellest ajast meeles.
Kaubanduskoolis, eriti viimases klassis, hakkas Harri
mõtlema edasiõppimisest gümnaasiumis, et hiljem oleks tee
lahti ülikooli. Klassis oli teisigi, kellel sama mõte.
Võtsid nad eratunde matemaatikas - kroon tund -, sest kaubanduskooli ja
p
kooli jääda pidas ta siiski väga nigelaiks. Kevadel tuli tal
gümnaasiumi mõte katki jätta - ei näinud võimalust
kulude katmiseks.
Kaubanduskooli lõpetamise järel oleks saanud
tööd pangas, kuid Harri see ei meelitanud - jällegi vaevas
kahjutunne, et ta polnud õppinud seminaris. Otsustas ta asja omamoodi:
ära käia ajateenistuses. Juunikuu algul olid paberid vormistatud ja
komisjonis käidud.
Algasid 1940. aasta suve pöördelised
sündmused. Sõjaväkke ei voetud ja ta sõitis suveks
Rüüsmaale. Pidi ka aru pidama, mida edasi teha. Ootamatult selgus,
et Rüüsmaal ei olda tema edasiõppimise vastu, tädimees
koguni soovitas uuesti kooli minna -tal oli temaga sel teemal varem juttu olnud
- arvas, et küll ta tuleb rahaga välja, ja lubas toetada. Kahte korda
ta seda öelda ei lasknud. Tallinnas käies ta kohtas direktor O.J,
Kiiselit, ta tundis huvi, mida Harria teeb või kavatseb. Kui
rääkis soovist kommertsgümnaasiumi astuda, otsustas asja samas
tänavanurgal: paneb nime kirja.
1940. aasta sügisel oli taas oma
Sakala tänava koolis, aga seekord Tallinna Poeglaste
Kommertsgümnaasiumi ehk "Komme" õpilane. Endisi
"Kauba" poisse istus peale tema klassis veel kolm,
ülejäänud olid tulnud teistest Tallinna progünmaasiumidest
ja reaalkoolidest. Elu läks sel sügisel väga
sündmusterikkaks ja kiireks. Uudiseid tuli järjest: esiteks muudeti
kooli nimetus - kommertsgümnaasiumist sai kommertskool; teiseks
lühendati õppeaega kolmelt aastalt kahele; kolnandaks, ja
õpilaste üllatuseks, hakati maksma stipendiumi. Vahepeal oli
rahakurssi muudetud ja Rüüsmaalt suvise töö eest kaasa
saadud saja krooniga polekski tal ilma stipendiumita midagi peale hakata olnud.
Õppeaja lühendamine toi kaasa tunniplaani tunduva paisumise, kuid
"Kauba" poiste elu oli kergem, sest eriained olid tuttavad,
masinakirjatundidest vabastati, sai koguni tasulist masinakirjatööd.
Ühel vahetunnil tõmbas kaubanduskooliaegne
klassijuhataja E. Kana Harri kitlinööbist kinni võttes enda
juurde ja ütles, et tahab nõu anda. Oli väärt nõu:
teha jõulust üleminekueksamid teise klassi ja kool kevadel
lõpetada, lubas avaldust õppenõukogus toetada. Selleks
tuli iseseisvalt ära õppida l. klassi teise ja 2. klassi esimese
poolaasta üldained.
Nii läkski. Aega oli küll napilt, aga koos
pinginaabriga tegid nad eksamid ära ja uuest aastast kolisime teise
klassi. Kevadel Harri lõpetas kooli. Sel ajal ei osanud arvata, kui
oluline dokument on kommertskooli lõputunnistus — see võrdub
keskkooli lõputunnistusega, kaubanduskooli oma aga mitte. Harri jaoks
kõige olulisem seoses teise klassi üleminekuga selgus
märtsis, kui lõppklassides loeti ette Eesti NSV Hariduse
Rahvakomissariaadi ringkiri, milles kutsuti noori toole rahvakooli
õpetajatena ja osa võtma vastavatest kursustest. Teisiti
öeldes; pakuti õpetajaametit, seda, millest oli ta mõelnud
juba algkoolist peale, aga kaubondus- ja kommertskooliaastatega sellest aina
kaugenenud. Viis ta sedamaid avalduse direktori lauale. Kogu kooli peale oli
see ainus. Vastus tuli rutem, kui oodata võis -Harri arvati rahvakooli
õpetaja kandidaadiks, saadeti ka tööjuhendid algkooli
õppeprogrammide ja õpikute läbitöötamiseks ning
kutse katsetele. Katsed toimusid juuni algul, kursused pidid algama 23. juunil.
Oli ta ainus meeshing ja vististi ka kõige noorem üle saja
õpetajakandidaadi hulgas. Katsed sooritatud ja kool lõpetatud,
sõitis Harri Kuusmaale, ise pisut kahetsedes, et juba enne
jaanipäeva, mida kodukülas peeti alati armsa pidulikkusega, peab
tagasi Tallinnas olema.
Algas Suur Isamaasõda. Kursused ei toimunud.
Jäin Paadremaale, tuli Saksa okupatsiooni aeg.
Paadremaa Algkooli juhatajal oli tema õpetajakutseks
valmistumine teada ja tema ettepanekul suunas Läänemaa koolivalitsus
Harri Martina Algkooli tööle. Oli ta õpetajaks Martnas,
Rõudes ja Lihulas, seejärel teenis kaks aastat
tööpataljonis. Pärast demobiliseerimist 1946, aasta novembris
töötas jälle õpetajana Läänemaal, seekord
Saulepis.
1947. aasta l. septembrist tuli
Märjamaa Keskkooli. Märjamaale ta oleb jäänudki.
Töötas ta Ants Lauteri nimelises Märjamaa Keskkoolis
kolmkümmend üks aastat, nendest kakskümmend kuus
õppealajuhatajana. Töö kõrval lõpetas 1950.
aastal Tallinna õpetajate Instituudi ja 1955. aastal Herzeni-nimelise
Pedagoogilise Instituudi Leningradis, omandades keskkooli bioloogia- ja
keemiaopetaja kutse.
1957. aastal Harri abiellus
õpetaja Elsa Milliga. Nende peres on tütar Miina, kes õpib
Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikapedagoogikat.
Sõjajärgset kooli iseloomustasid
õpilaste ja õpetajate ühiskondlik aktiivsus ning
väsimatu töörügamine. Toimusid õpilaste kunstilise
isetegevuse olümpiaadid. 1948. aasta kevadiseks ülevaatuseks Harri
kirjutas näidendi "Täismehed", millega jõudsid
"Estonia" lavale. Kriitika nimetas näidendit sisult trafaretseks,
kuid elavalt kirjutatuks ja hästi mängituks, nii et saal elas kaasa.
Repertuaaripuudusest aetuna kirjutas näidendeid veelgi. Palju kaugemale
oma kooli lavast need siiski ei jõudnud, olid ülesehituselt liiga
lõdvad ja igavad.
Ühel päeval, mäletas ta seda hästi,
tuli kooli õpetajatetuppa tuttav, muheda olekuga noormees, üks
nendest, kellega koos olid Sakala tänavas oma koolide "Poiste
Häält" trükkinud –
Holger
Pukk. Holger töötas siis "Sädeme" toimetuses.
Siitpeale algas Harri koostöö "Sädeme", hiljem
"Pioneeri" toimetusega, sest teine kooli- ja klassivend
"Kommest" - Manivald Kesamaa -oli seal ametis. Kirjutas ta
"Sädemele", "Pioneerile" ja "Tähekesele",
kujunes tutvus ning koostöö toimetuste töötajate, kirjanike
Holger Puki, Jaan Rummo, Heljo Männi, Heino Väli, Jaan Bannapi,
Olivia Saare, Maimu Linnamäe ja teistega. Sai Harri ohutust oma raamatute
kokkupanemiseks.
Lapsepõlvekodu, õpitud eriala, töö
koolis, samuti Lääne-Eesti eluolu, ranniku, laidude ja saarte loodus
on mõjutanud tema kirjutamise ainevalda.
Tema raamatute esitrükkide toimetaja "Eesti
Raamatu" lastekirjanduse toimetuses on olnud Helle Michelson. Peab Harri
seda tööd autori jaoks oluliseks, ja selles mõttes on tal onne
olnud,
Koolitöö
kõrvalt on raske leida aega kirjutamiseks. Tuli valida, kumma juurde
jääda. Otsustas kirjutamise kasuks - 1978. a. jätis
õpetajatöö ja lahkusin koolist.