EESTI PÕHJARANNIK
Põhjarannik- on kiviline paekallas Tallinnast Narvani. Enamasti on aga kaljune sein taandunud metsade rohelusse, lõhestatud jõgede kanjoneist või hääbunud lahtedest, mattunud kohati üsna liivade alla ja kulunud maadligi madalaks. Randade taustaks on pea kõikjal metsad. Vaid siin-seal murravad merejoout linnad ja tööstusasulad, kalurikülad ja metsadevarju peitunud puhkealevid.
Põhjaranniku “kontrapunktiks” on vabariigi pealinn Tallinn. Sajandeis kõrgusesse ja laiuti kasvanud kivine linn on loodus kauge. Tallinn on osa põhjarannikust. Eestimaa põhjarannikuks on Soome lahe lõunakallas alates Põõsaspea poolsaarest kuni meie riigi idapiirini, Narva jõeni. Nende vahele jääb ligi 300 km äärmiselt mitmepalgelist rannaja lavamaad.
Mis on kogu põhjarannikut siduvaks, kõiki maastike läbivaks tunnusjooneks? Neid on siinmail isegi kaks. Esimene on maa ja vee, mandri ja mere piir, joon, kus aeglaselt taanduv meri loovutab järjest uut maad, seda purustades ja taaskuhjates.
Põhjaranniku teiseks tunnusjooneks, on piir klindijoonel, piir kahesuguse looduse, kahe elulaadi ja kultuurigi vahel. Üks neist on pööratud mere poole, on sellest elatuv, teine suunatud mulda, sellest toituv. Paekalda ja mere vahemiku maa on noor. Jalge alt on leida sinisavi, mille põletamisest saadud tellist ja toodetakse veel praegu tsementi.
Astangupealset alust, halli paasi, on murtud kivimurdudest, sellest on laotud linnade seinu ja tehasemüüre, korjatud kokku pikkadese kiviaedadesse ja sillutatud kõnniteedesse.
Pikki rannajoout on ehitatud mõisad (Sagadi, Varangu, Kolga, Vihula, Paluse). Põhjaranniku põllud on maalad, mis on võidetud metsadeet ja kiviväljadet. Viljemaade pidamine on alati olnud vaevarikas. Toittu on astasadu teenitud ersaks ka kalastamisega.
Inimesi ühendavad teed. Põhjarannikul kulgevad need ikka rööbiti paerinnakuga, enamasti otse selle äärel, vaid randa viisid teetupikud. Randlase teeks oli piirideta meri. Ka külad koondusid astangujoonele, ikka sinna, kus tõusis paepinnale või paerinnakust immitses allikavesi.
On tõestusi ajaloost, et samuti on tekkinud iidsel ajal ka vana Tallinna linnus. Ajaloo vältel on aga Tallinna piirialal on tekkinud Tallinnlaste puhke- ja kultuuri ala Kadriorg.
Pidu- ja puhkerannal. Asjaliku ja töise Tallinna piiriks mererannas on Kadriorg. Siit algab linna pidu- ja puhkepool. Seda veel Peeter 1 aegadest, mil linnasaginast tülpinud valitseja valis oma linnatagusele majakesele eraldatud, vaikse koha mere naabrusse, põliste puude alla,
Hiljem kerkisid siia nii uued aiamajakesed kui lossid, tsaari lähikondlaste villad ja hilisemategi suurnike eluasemed. Looduslikesse tammikutesse ja kivikülvide vahele ilmusid sirged või keerutavad teed, võserik asendus baroksete ehisaedadega.
Vesisest ja kivisest linnatagusest oligi saanud keisri naise nime kandev saksik Katharinental, maakeeles lihtsalt- Kadriorg, tänaseks linlaste lemmikpuhkepaiku. Kõrvuti antiikjumalate kujudega on siin koha leidnud meie väikerahva kirjanike ja kunstnike mälestust tähistavad mälestusmärgid. Mereäärse “Russalka” laevatäävi matkiva kivi jalamilt avaneb vaade teisele memoriaalile, mida tähistab kaugele paistev dolomiitobelisk.
Taamal, rinnaku eel kõrgub Tallinna üks pidulikumaid rajatisi- laulukaar, mille alla iga 5 aasta möödudes koguneb kogu vabariigi laulurahvas. Ühislaul kaigub üle Lasnamäe nõlva ja mere, läbi sajatuhandelise pidulistepere südame. Esimest 1880.a
Tallinnas (järjekorras kolmas) peetud üldlaulupidu tähistab tagasihoidlik mälestuskivi Laulupeo tänava hoonete vahel. Kõiki üldlaulupidusid, mis alates 1960. Aastat kõlavad juba tänase laulukaare astmetelt, tähistab aga graniitne ja tammine memoriaal Lauluväljaku kõrgel nõlval. Kivitulpadel on lugeda nii 1 laulupeost Tartus 845 osalejaga kui 1950. Aastal ligi 32 tuhande lauljaga peost Tallinnas, kuni viimase suurpeoni.
Rannateel”Russalkast” Piritani on alati jalutajaid, merehäälte kuulajaid, linna panoraami imetlejaid. Erilise ruumilisuse ja võlu omandab linnavaade videviku saabudes. Rannavesi loksub kord leebe lainena, kord raevuka, rannakividel ja betoonseinal müriseva tormiveena, kord koos õõtsuva taldrikjääga. Kaldaäärset veelagedat kirjavad metspardid, sekka luigedki, silmapiiril avardub aga meri-töömees sisereidile saabuvate või lahkuvate alustega turjal.
Rannatee lõpetab olümpiakompleksi hoonetekogum, meie vabariigi viimaste aastate märkimisväärseim, riiklikke preemiaid pälvinud suurehitis. Hoogsa rütmiga hooneterühmas paiknesid 1980. a . Moskva olümpiamängude ajal purjeredati keskus ja olümpiaküla. Olümpiatuli leegitses otse Pirita jõe veepiril lipuväljakul. Nüüd meenutab Tallinna ja Pirita spordi suurpäevi ka ahkrutest ja olümpiarõngastest põimunud mälestusmärk vana jahtklubi läheduses.
Ongi Pirita jõesuu, mis suviti tikitud jahtide valevaist purjedest, loojangu eel inimsiluettidega muulidel, kloostri kõrge, kivine viilukolmnurk peegeldumas jõevees, taamal rohetav metsasein.